Ennevanasti, siis kui maailm veel noor oli, olid putukad väga suured. Suured nagu meie lasteaed ja mõni isegi suurem veel. Ühel päeval tuli teiste sekka üks uus putukas – mustad täpid punastel tiibadel. Nimetame teda lepatriinuks. "Nii tore, et saan koos teistega olla!", õhkas uustulnuk õnnelikult. Teised hakkasid aga naerma ja hurjutama: "Mismoodi sa sellise räpase kleidiga käid? Vaata, sul on tiibadel mustad plekid ju!" "Ei, need pole plekid, need on täpid!", kaitses lepatriinu end vapralt. Üks tähtis triibik-putukas ütles: "Minu ema ei luba mind küll teiste hulka, kui mul kasvõi väikegi must puru triipude vahele on sattunud." Kõik putukad naersid ja narrisid nüüd üha valjuhäälsemalt. Lepatriinu püüdis küll esialgu sellest mitte välja teha, hoida rahu ja rõõmsat meelt, aga kui sind ikka koguaeg narritakse, sa lihtsalt muutud kurjaks ja midagi pole teha. Nii juhtuski. Mustatäpiline punakuub muutus ühekorraga nii kurvaks ja nii kurjaks, et... neelas päikese alla. Aga kui päikest enam ei ole, läheb hirmus pimedaks. Ja kui läheb hirmus pimedaks, võib kergesti nutma hakata. Putukad hakkasid nüüd aru pidama, kuidas päike lepatriinu kõhust kätte saada. Üks terane, läikiv põrnikas ütles: "Ei siin miskit muud, kui tuleb kõdistama hakata!" Hakkasidki. Peagi puksus lepatriinu naerust ja päike vupsas tema kõhust välja. Aga taevataat oli seda kõike pilvepiirilt vaadanud ja otsustas nüüd, et ta kõik putukad väikeseks muudab – siis ei saa nood enam kunagi päikest alla neelata. Ta lõi kolm korda käsi kokku, üks-kaks-kolm, ja nii saigi. Sellest ajast peale on putukad just niisama väikesed nagu nad on.
Head jõuluootust ja üksteise hoidmist kõigile suurtele ja väikestele!
Kohtumiseni lepatriinude jõulukohvikus :)
Kohtumiseni lepatriinude jõulukohvikus :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar